Ei, ma ei ütle, et Chen ja Michaelsen olid nii halvad.

See on veider valik, mis näib olevat pisut sünkroonis sellega, mis tänapäeval quakadeemilises meditsiinis toimub, nagu ma kirjeldan. Kuid kõigepealt vaatame, millele ma viitan.

Chen ja Michalsen kirjeldavad seda järgmiselt:

Pange tähele vale dihhotoomiat, milles „lääne“ (st Euroopa) traditsioon on esitatud teadusliku, reduktsionistliku ja humanismivaene, võrreldes „CIM-iga“, mis on vastupidine.

Olen märganud uut sammu CAM-i keele arengus ja see on veel üks osa sellest. See tabas mind esmakordselt, kui riiklik täiendava ja alternatiivse meditsiini keskus (NCCAM) tegi esmakordselt ettepaneku nimetada end ümber riiklikuks täiendava ja integreeriva tervise uuringute keskuseks. Tegelik nimi NCCAM, nagu me kõik praegu teame, oli riiklik täiendava ja integreeriva tervise keskus (NCCIH). See on lihtsalt viimane iteratsioon ümberbrändingu värkimisest, mille eesmärk on muuta see auväärseks, nimetades seda millekski muuks, ja BMJ artiklid aitavad sellele kaubamärgi muutmisele kaasa. Vaatame veidi ajalugu.

Umbes veerand sajandit tagasi muutus termin alternatiivmeditsiin osana teadlikust jõupingutusest vurrutus auväärseks muuta „täiendavaks ja alternatiivseks meditsiiniks” (CAM). Protsess jätkus nii, et umbes 15 aastat tagasi arenes termin „CAM“ seejärel „integratiivseks meditsiiniks“. Iga nimemuutus oli tahtlik keelekasutus, millel oli kaks eesmärki. Ennekõike on CAM-i pooldajate eesmärk olnud see, et arstid ja avalikkus näeksid nende pseudoteaduslikke ravimeetodeid, nagu nõelravi, reiki, „funktsionaalne meditsiin“ ja muud taolist legitiimse meditsiinina, mitte niisama aunimetustena, mida paljud nad on. Teiseks on sellised terminid hõlbustanud tõeliste, teaduspõhiste ravimeetodite (nt toitumisega manipuleerimist ja treeningut hõlmavate) kui mingil moel „alternatiivsete“ või „integreerivate“ valikut. Põhjus, kas tunnistatakse või mitte, selliste ravimeetodite ühildamiseks vurridega on see, et elustiiliga seotud ravimeetodid (nagu dieet ja kaalulangus II tüüpi diabeedi varajases staadiumis) võivad olla teaduspõhised ja toimivad. Seega annavad need austusväärse paatina kõigile muudele jamadele, mis neid „täiendavate“ või „integreerivate“ sõnadega ühte patta pannakse.

On kõnekas märkida, kuidas terminid arenesid. Olen seda aastate jooksul mitmel korral üksikasjalikult arutanud (enamasti siin), kuid see on väärt lühikest kokkuvõtet. Aegade udus (ütleme 1980ndatel) oli alternatiivmeditsiin. Alternatiivmeditsiin oli (ja kui seda terminit kasutatakse, siis on seda siiani) meditsiin, mis ei sobitu praegusesse teaduslikku paradigmasse, termin, mida kasutati selliste meditsiinipraktikate kirjeldamiseks, mida ei toetanud tõendid, mis olid ebaefektiivsed ja potentsiaalselt kahjulikud ning mida kasutati selle asemel. tõhusatest ravimeetoditest. Selle asemel, et loobuda ravimeetoditest ilma neid toetavate tõenditeta, nimetasid alternatiivmeditsiini praktikud need ümber „täiendavaks ja alternatiivseks meditsiiniks“ (CAM). Suhteliselt lühikese aja jooksul avaldas nimemuutus soovitud mõju. Paljud arstid ei vaadanud enam automaatselt meetodeid, mida varem peeti vuramiseks, hiljem peeti „alternatiiviks” ja nüüd peeti „CAM-i” võltsinguks, ning need, kes seda siiski pidasid, jäeti kõrvale kui kinnise mõtlemisega, kangekaelsete ja dogmaatiliste reliikviate, kes üritasid. peatada see, mis oli selgelt meditsiini tulevik. Mõiste „täiendav“ muutus aga peagi probleemiks.

Nii sündis aegade hämaras (ütleme umbes 1990ndate lõpust kuni 2000ndate alguseni) uus termin: „integreeriv meditsiin“. CAM-i praktikud ei olnud enam rahul sellega, et nende lemmikvärkimine täiendas tõelist meditsiini. Lõppude lõpuks tähendas „täiendav” kõrvalpositsiooni. Ravim oli kook ja nende tooted olid vaid kirsiks. See ei olnud piisavalt hea. Nad ihkasid austust. Nad tahtsid olla samaväärsed arstide ning teadus- ja tõenduspõhise meditsiiniga. Mõiste „integreeriv meditsiin“ (IM) täitis oma eesmärki suurepäraselt. Nende ravi ei olnud enam lihtsalt „täiendav“ tõelisele meditsiinile. Väga tahtlik järeldus oli see, et alternatiivmeditsiin oli nüüd samaväärne teadus- ja tõenduspõhise meditsiiniga, võrdne partner „integreerimisel“ ja et „integreeriv meditsiin“ ühendas „mõlema maailma parima“ (Cue the Locutus). Borgi naljadest). Muidugi meeldib mulle nimetada sellist pseudoteaduse „integreerimist“ meditsiiniakadeemiasse kui „kvakadeemilist“ meditsiini.

Siis tuli NCCIH, mis laiendas mõistet räpane peaaegu mõttetuseni. „Integratiivne tervis“? Mis kurat see on? Miks loobuda sõnast „ravim“? Ilmselgelt oli eesmärk laiendada tähendust nii, et see hõlmaks peaaegu kõike tervisega seonduvat, ja nüristada veelgi muret, et SBM-i asemel kasutatakse pseudoteadust (kuigi vastupidi nicozeroite arvamused CAM-i promootorite väidetele, see on nii). Tõepoolest, olen hakanud märkama, et mõiste „integreeriv tervis“ on üha enam esile kerkinud, tõrjudes välja „integreeriv meditsiin“.

Kõik see on põhjus, miks ma leian, et termini „CIM“ valik on nii veider. Siiani on CAM-i või „integratiivse meditsiini“ (või kuidas iganes sa seda nimetada) nomenklatuuri arengus on iga samm olnud muuta see üha enam eristamatuks pärismeditsiinist, vähendada selle sõltuvust tõelisest meditsiinist, müüa pseudoteaduslikud meetodid, mille integreeriv meditsiin omaks on võrdväärsed tõelise SBM-iga. Osana sellest sõnumivahetusest ja kaubamärgi muutmisest on CAM positsioneerinud end valu „mittefarmakoloogilise juhtimise“ vahendina ning suur osa kõigist potentsiaalsetest opioidsõltuvuse epideemia lahendustest, vähemalt viis aastat kestnud sõnumid, on osa NCCIH-st. strateegiline plaan ja on olnud nii edukas, et isegi FDA ostab seda. „Integratiivselt meditsiinilt“ „täiendava ja integreeriva meditsiini“ poole liikumine näib olevat samm tagasi, samm tagasi terminoloogia poole, milles SBM on tõeline meditsiin ja „CIM“ on vaid kirss tordil.

Millstine jt selgitavad seda järgmiselt:

Tavapärased ravimeetodid, eriti ravimid, on sageli tõhusad ägedate peavalude lahendamisel ja krooniliste või korduvate peavalude sageduse vähendamisel. Siiski pöörduvad paljud patsiendid täiendava ja alternatiivse meditsiini (CAM) poole suurema paranemise nimel. CAM on aja jooksul arenenud, kuid üldiselt hõlmab see ravimeetodeid, mida tavaliselt ei peeta tavameditsiini osaks. Näited hõlmavad massaažiteraapiat, nõelravi, vaimu-keharavi ning botaaniliste ainete ja toidulisandite kasutamist. Erinevus CAM-i ja tavameditsiini vahel ei ole aga alati selge, nagu see on mitmete käsimüügiravimite puhul, mida tavaliselt soovitavad tavapäraselt koolitatud pakkujad, näiteks magneesiumilisandid migreeni korral.

Kuid osaliselt tänu selliste organisatsioonide nagu National Center for Complementary and Integrative Health (NCCIH) uurimistööle on kasvav hulk kirjandust näidanud, et paljud CAM-teraapiad on tõhusad, kui neid kasutatakse koos tavapärase raviga.3 See on viinud sobivama termini, komplementaarne ja integreeriv meditsiin (CIM) kasutamisele, peegeldades tõsiasja, et tõenditel põhinevaid CAM-teraapiaid lisatakse üha enam tavaravisse. Integratiivse meditsiini ja tervishoiu akadeemiline konsortsium märgib, et integreeriv meditsiin „kinnitab arsti ja patsiendi vahelise suhte tähtsust, keskendub kogu inimesele, on informeeritud tõenditest ning kasutab kõiki sobivaid ravi- ja elustiili lähenemisviise, tervishoiutöötajaid ja erialasid. optimaalse tervise ja paranemise saavutamiseks.

Mu pea valutas pärast selle lugemist. Lõppude lõpuks loodi termin „CAM“ algselt selleks, et leevendada arstide kahtlusi, kes kartsid, et tavapärase SBM-i asemel kasutatakse alternatiivset meditsiini. See oli selle termini eesmärk. Üks viidetest, millele autorid viitavad, on NCCIH veebileht pealkirjaga „Täiendavad tervisekäsitlused kroonilise valu korral: mida teadus ütleb“. Ütleme nii, et see ei paku veenvaid tõendeid selle kohta, et „paljud CAM-teraapiad on tõhusad, kui neid kasutatakse koos tavapärase raviga.“ Isegi kui see juhtus, on ümbernimetamine endiselt… uudishimulik. Sisuliselt teeb see seda, mida me oleme siin kogu aeg teinud, ja võrdsustab sõna „integreeriv“ ​​ja „alternatiiv“. Sisuliselt tunnistab see peaaegu keelelist prestidigitatsiooni, mis muutis „komplementaarseks ja alternatiivseks“ „integratiivseks“ meditsiiniks. Võib küsida, kas üksildane teaduspõhine BMJ toimetaja sundis autoreid kasutama seda terminit peene naljana. Olenemata termini CIM põhjusest, nõustub Edzard Ernst minuga, et „CIM” on mõttetu termin.

Aga mida artiklid ütlevad?

Veel üks kord: mittefarmakoloogilised valuravid ≠ CAM, CIM või mis iganes seda nimetatakse

Cheni ja Michalseni artikkel valu kohta CIM-i kohta on pikk. Selle pikkus on tublisti üle 18 lehekülje, kuigi üle viie neist lehekülgedest on viited, mis toob esile midagi, mida ka Ernst mainis, nimelt seda, kui palju autorid püüavad anda stipendiumi ilmet. Lõppude lõpuks võrdub pikk viidete jaotis tugeva stipendiumiga, eks? Vale. Äärmusliku näite toomiseks võin osutada antivaxeritele, kes kirjutavad kümnete viidetega artikleid. Tõepoolest, ühele neist, Ginger Taylorile, meeldib loetleda üle 100 viite, mis väidetavalt toetavad tema seisukohta, et vaktsiinid põhjustavad autismi. Nad ei tee seda, kuna artiklid, mida ta tsiteerib kui toetavad vaktsiinide põhjuslikku rolli autismi korral, ei tee midagi sellist ja need, mida ta tsiteerib, mis toetavad põhjuslikku rolli, on ühtlaselt nõmedad. Ei, ma ei ütle, et Chen ja Michaelsen olid nii halvad. Valisin ainult selle näite, mille tegin väga äärmuslikuks näiteks. Ma tahan vaid juhtida tähelepanu sellele, et viidete hulk ei võrdu kõrge kvaliteediga teadusega, ja kinnitamaks Ernsti seisukohta, et see artikkel jättis välja palju negatiivseid uuringuid, valides „ainult tõendid nende poolt propageeritavate ravimeetodite tõhususe kohta“.

Üks asi, mis mulle selle ülevaate juures silma hakkas, on see, et seda kaaluti väga tugevalt kas reumatoidartriidi või selja- või kaelavalu uuringute suhtes, mis ei ole täiesti ebamõistlik, arvestades, et selja- ja kaelavalu on väga levinud. Teine asi, mis mulle selle artikli juures kohe silma hakkas, on see, kui palju see näib olevat nõelravi suhtes kaalutud, koos suure uuringute tabeliga, mis väidetavalt kinnitavad nõelravi tõhusust valu korral. Õnneks kirjutasin just eelmisel nädalal ja paar nädalat enne seda nõelravist, nii et ma ei pea palju detailidesse laskuma, miks viidatud tõendid ei toeta nõelravi tõhusust valu vastu. Põhimõtteliselt, mida suurem ja paremini kavandatud kliiniline uuring, seda vähem on tõenäoline, et see näitab nõelravi mõju platseebost kõrgemale. Nõelravi on teatraalne platseebo.

See ei takista Chenil ja Michalsenil seda entusiastlikult omaks võtmast, isegi ostmast mitmeid veidraid viise, kuidas nõelravi spetsialistid kombineerivad nõelravi teiste potentsiaalselt teaduspõhiste „ravidega“ (elektroakupunktuur, mis on tegelikult lihtsalt transkutaanne elektriline närvistimulatsioon ehk TENS nõeltega ) mesilasmürgile:

Mesilasmürgi nõelravi kuulub taimse nõelravi kategooriasse, mis ühendab mesilasmürgist eraldatud bioaktiivsete ühendite toime nõelravi stimulatsiooniga. Mitmed metaanalüüsid leidsid selle tõhususe kohta piiratud tõendeid. Mesilasmürgi nõelraviga vähenes valu oluliselt rohkem kui soolalahusega nõelraviga (n=112; kaalutud keskmine erinevus 100 mm visuaalsel analoogskaalal 14,0, 95% usaldusvahemik 9,5 kuni 18,6, mm; P73-75

See on põhimõtteliselt väga rumal ja ebausaldusväärne viis potentsiaalselt farmakoloogiliselt aktiivse ühendi manustamiseks.

Ülevaate teine ​​osa hõlmab „meele-keha“ teraapiaid. Pean seda kategooriat alati problemaatiliseks, sest nagu paljude CIM-i puhul, ühendab see tehnikaid, mis võiksid olla teaduspõhised, näiteks treeningud, ja muid meetodeid, mis tõenäoliselt ei ole. Vaim-keha modaalsuste osa „keha“ rõhutab paratamatult alati „eksootilisi“ treeningvorme, nagu tai chi, quigong või jooga, ilma argisemate vormide, nagu kõndimine või õrn aeroobne treening, asemel. Näiteks on praegu soovitatav seljavalu ravis varajane mobilisatsioon ja need treeningvormid on lihtsalt „seksikamad“ viisid selle saavutamiseks. Igal juhul on parim, mida Chen ja Michalsen võisid järeldada, et jooga ja tai chi võivad olla kasulikud, samas kui tõendid qigongi kohta olid vastuolulisemad.

Cheni ja Michalsenit võetakse ka väga palju koos toidulisandite, taimsete ravimite ja toitumisega seotud manipulatsioonidega. Näiteks soovitavad nad Vahemere dieeti, viidates selle tõhususe tõestuseks väikesele randomiseeritud kontrollitud uuringule ja suuremale mitte-randomiseeritud kontrollitud uuringule, mis mõlemad olid teaduslikult vaadatuna õhukesed. Kahjuks sisaldasid need ka kahtlast toitumissekkumist, eliminatsioonidieete:

Paljude toiduainete ja toitainete hulgas, mida seostatakse haiguste aktiivsuse suurenemisega, on kõrgel kohal liha, piim ja piimatooted, nisugluteen, tsitrusviljad, alkohol ja kohv.172 173 Arstid võivad julgustada patsiente leidma individuaalseid seoseid ja proovima individuaalne kõrvaldamine pärast kinnitamist uuesti väljakutsega. Eliminatsioonidieetide kliinilisi uuringuid on raske ja keeruline läbi viia. Siiani on ainult üks 53 patsiendiga RCT uurinud kompleksse uuringuplaaniga eliminatsioonidieedi kontseptsiooni, mis hõlmas esialgset väljapesemisperioodi ja spetsiifilise ravivastuse analüüse.188 Toiduained, mis põhjustavad kõige vähem talumatust, taastati kõigepealt järk-järgult ja kõik toidust eemaldati reumatoidartriidi sümptomeid esile kutsuvad toidud. Valu vähenes dieediga märkimisväärselt mõlemas rühmas dieedi eliminatsioonifaasis, kuid erinevusi rühmade vahel ei teatatud.

Eliminatsioonidieedid on naturopaatide lemmikud, kellele meeldib arvata, et kõik haigused on tingitud dieedist või mitmesugustest toiduallergiatest. See on parimal juhul kahtlane ja halvimal juhul veider. (Ütleme nii, Gwyneth Paltrow on fänn.) Eliminatsioonidieedid põhinevad harva korralikult läbi viidud allergiatestidel. Tõepoolest, katsed, mida kasutatakse, et teha kindlaks, milliseid toite „kõrvaldada“, ei ole teaduslikult toetatud.

Kui soovite aimu, kui kergeusklikud on Chen ja Michalsen, vaadake seda lõiku:

Antroposoofiline meditsiin on Rudolf Steineri loodud müstiline hoop. See on meditsiiniline „süsteem“ (kui seda nii võib nimetada), mis on paljude veidruste ja vaktsiinivastaste uskumuste põhjas. See hõlmab ka biodünaamilist põlluharimist, mis hõlmab selliseid tegevusi nagu lehmasõnniku topimine lehma sarve sisse ja sügisel matmine, talvel lagunema jätmine ning purustatud kvartsipulbri võtmine ja lehma sarve sisse toppimine matmiseks. kevadel kuni sügiseni, väidetavalt seenhaiguste tõrjeks. Saate ideest aru. Pole ime, et olin nii masenduses, kui antroposoofiline meditsiin ilmus mu vanas alma mater’is.

Iga ülevaade, mis võtab antroposoofset meditsiini tõsiselt, ei ole tõsine ülevaade.